Kahe keelekasutusvariandi võrdlus: morfoloogilised klassid ja klastrid

Kasutuspõhise keelekirjelduse väärtus grammatika jaoks seisneb võimaluses avada keelesüsteemi funktsionaalne potentsiaal, kirjeldades näiteks keelestruktuuride hierarhiat, võrreldes keelekasutusvariantide morfosüntaktilisi mustreid, keelesüsteemist ja keelekasutaja valikutest tulenevaid semantilisi ja grammatilisi kitsendusi, keelekasutuse leksikaalse ja grammatilise varieeruvuse piire. Nende esiletoomine vajab meetodeid, mis annaksid võimalikult usaldusväärseid tulemusi. Siinses uurimuses on kasutatud klasteranalüüsi. Võrreldud on eesti ilukirjandus- ja õppijakeele tekstide verbist vasakule jääva konteksti keelekasutust. Leitud on kõik kolmest üksusest koosnevad konstruktsioonid, rühmitatud need morfosüntaktilise samalaadsuse ja sageduse alusel ning kirjeldatud morfoloogiliste klastrite ja klasside hierarhiana. Klassid näitavad keelekasutuse üldiseid morfoloogilisi mustreid, klastrite alusel saab kirjeldada klasside morfoloogilise varieeruvuse piire. Konkreetsed konstruktsioonid toovad esile piiranguid klastrite leksikaalgrammatilisele varieeruvusele. Eesti ilukirjandustekstide ja keeleõppija loomingulist laadi esseede võrdlusest peaks selguma, kuidas kasutavad keelesüsteemi funktsionaalset potentsiaali emakeelekõneleja ja õppija. Analüüsi tulemused näitavad, et emakeelekõnelejad teevad optimaalseid valikuid, mis hõlmavad nii morfosüntaktilist lihtsust kui ka keerukust, nii sõnavara rikkust kui ka kinnistunud korduvkasutust. Selles osas on õppija keelekasutus nihkes, emakeelekõneleja keeletunnetuse põhjal kuidagi ebaharilik. Samas ei tähenda see, et tegu oleks vigadega. Ühelt poolt näitavad õppija kasutatud keelestruktuurid ilukirjanduskeelest avaramat varieeruvust. Teisalt tuleb selgelt esile stereotüüpsetele keelestruktuuridele tuginev lihtsustamine, morfoloogiliste klasside ja klastrite üle- ning alakasutus, sõnavara kesisus