The relationship between the Enlightenment and the survival of the Livonian language in Salaca Parish

In the 18th century, the Livonian language in Salaca Parish became the subject of academic interest, and also persecution. This article examines the contradictory challenges posed by the Age of Enlightenment, primarily the exclusion of the Livonian language from public use that was carried out with the help of administrative and legal measures. The sources for the article include contemporary descriptions, as well as data related to the families that can be identified as being Livonians. The differing attitudes of the two largest manor administrators toward the Livonian peasants and their language is highlighted along with the ensuing consequences. There is also a description of the projects and undertakings that were impacted by the Enlightenment at the parish’s larger manors. To start, the article defines the borders of the Livonians’ linguistic island in the first half of the 18th century, and in conclusion, a comparison is provided of the language usage of the Livonians in this same area in the first half of the 19th century. Kokkuvote. Aldur Vunk: Seosed valgustusaja ja liivi keele pusimise vahel Salatsi kihelkonnas. Valgustusliikumise moju Balti kubermangudes ei valjendunud koikjal positiivsete arengute kaudu ja 18. sajandil ei suudetud uhiskonda kaasajastada tasakaalustatult, havitamata elutervele kultuurile omast paljusust. Valgustusaeg koos samal ajal suvenenud parisorjusega oli Salatsi liivi talupoegadele mitmeti valjakutsuv; vorreldes varasema ajaga soltus nende kultuurilise ja keelelise omapara pusimine kohalikest moisnikest ja nende heakskiidul ametisse pandud pastoritest. See polnud aga kaugeltki parim voimalus, sest koos uue mentaliteedi voidulepaasemisega oli suurenenud lohe ka haritud ja valgustatud inimeste eneste vahel. Liivlaste kultuurilist emantsipatsiooni takistasid seisuslikud tokked ja Salaca kihelkonna kaugus nii kubermangu- kui ka kreisikeskustest ei voimaldanud siia koonduda rohkematel haritlastel kui pastor ja moisnike koduopetajad. Liivlaste identiteedi vaga oluline norgenemine valgustusaja kestel Salatsi kihelkonnas on tuvastatav nende asustusalana kirjeldatud piirkonna kiires kahanemises 18. sajandi teisel poolel ja 19. sajandi alguses. Ometi polnud Salatsi kihelkond valgustusajal vaimse elu orbiidilt kadunud ja taielikku pimedusse mattunud kolgas, kus valgustusideed oleks olnud taiesti tundmatud. Pigem suurenes sellel ajastul haritud inimeste iseteadlike suundumiste osakaal ja palju soltus ka Salatsi kihelkonna vaheste haritlaste huvidest. Samal ajal kui saksakeelsesse teadusperioodikasse joudis teadmine akadeemilist huvi pakkuvast liivlaste kultuurist, algas selle valjenduste mahasurumine. Aastatel 1742–1778 kihelkonnakogudust teeninud pastor Johann Conrad Burchard saatis Peterburi Teaduste Akadeemia liikmele August Ludwig von Schlozerile liivi keele alase kaastoo ja jatkas selle keele uurimist Salatsi kihelkonnas. Tema jareltulija, pastor Ignatius Franz Hackel, vottis aga eesmargiks liivi talupoegade iidse ja omaparase kultuuri havitamise, mis uhiskonna poolt tema katte antud volituste ja pika ametiaja (1778–1836) toel ka teoks sai. Lisaks pastoritele oli suur osakaal talupoegade elu suunamisel moisnikel. 1738. aastal poolitatud Salatsi moisa kahes pooles olid tingimused liivi kultuuri sailimisele erinevad. Salatsi kihelkonnas elanud liivlastest kasutas oma emakeelt kauem Svētciemsi moisa kogukond. Seda moisa pidasid 18. sajandil valdavalt kohalikud voi samast piirkonnast parit moisnikud ja valjapaistvaim neist oli Riia literaatide suhtlusringkonda kuulunud kihelkonna sillakohtunik Friedrich Gustav von Dunten. 1769. aastal moisa ule votnud parun Dunten korraldas samal aastal kohalike talupoegade keele jaadvustamise Riia Toomkiriku ulempastori ja konsistooriumi koolijuhi Immanuel Justus von Esseni juures. Samal ajal Vecsalaca moisas suurejoonelisi ja ajastule iseloomulikke kultuurimonumente pustitanud parun Friedrich Hermann von Fersen rohutas kull oma majapidamise kuulumist antiikse ja germaani kultuuri mojuvalja, kuid aitas ise kaasa seal veel elujoulise liivi kultuuri valjasuretamisele. Marksonad : liivlased, Salaca kihelkond, Vecsalaca, Svētciems, Ķirbiži, 18. sajand, liivi keel Kubbovottoks. Aldur Vunk: Sidtokst sieldomāiga ja līvo kīel pīlimiz vail Salāts mōgors. Sieldomāiga likkimiz mȯj 18. āigastsadā Baltijs iz ūo set pozitīvi. Sieldomāiga īdskubs vǟrgodāigaks vȯļ Salāts mōaŗīntijizt pierāst lǟlam. Nant kultūr ja kīel pīlimi tǟnkiz mȯiznikīst ja papīst. Bet se voimi sugīd iz ūo amā paŗīmi, sīesto poŗg kovāld rovzt eņts vail kazīz jo sūroks. Līvlizt identitēt 18. āigastsadā lopāndoks pūol ja 19. āigastsadā īrgandoksos ei jo vōjlizoks, sīesto jo piskizoks ei mō, kus ne jelīzt, ja Salāts immorkouț vȯļ kougon sidāmist. Salāts immorkouț umīțigid iz ūo taužiņ pimdo kūož, kus sieldomāiga motkod ab vȯlkst vȯnnod tundtobod. Sīel īž āigal, ku saksā tieudlizt āigakērad sizzol pazīzt tieutod iļ līvod kultūr, īrgiz ka līvod kultūr mōzo pīkstimi. Pap Johann Conrad Burchard sōtiz Pētorburg Tieud Akadēmij notkomon August Ludwig von Schlozeron eņts tuņslimiztīe iļ līvo kīel ja jatkīz līvo kīel tuņslimiztīedo Salāts immorkouțs ka pierro. Bet tam tagāntuļļi, pap Ignatius Franz Hackel, īrgiz arto līvo kultūro nei ku set sȭitiz. 1738. āigasts Salāts mȯizo sai jagdot kōd jagūks. Sīe Pivākilā jags līvo kēļ sai kȭlbatod amā kōgim. Mȯiznikā Friedrich Gustav von Dunten tigtiz līvod kultūro. Bet nagțoboks Vanāsalāts mȯizo barōn Friedrich Hermann abțiz arto līvod kultūro.